Valge härmatis,
on taas, katmas minu tubade seinu.
Raamatu riiuleid ja aknaraame.
Unised unistused,
käivad läbi minu peas.
Vaikselt nad räägivad, vaikselt nad sositavad.
Välised tuuled,
mis uste taga vilistavad.
Lahkuvad korra ja suunduvad tagasi.
Hommikune kaste
mida looduslaps joob.
Hoiab kõik endas, nii jõu ja armastuse.
Kuldkollane päikne,
mis paistab vaid päeval.
Annab märku äragata ja unuda õhtuti.
Kuid on ainult üks,
mida me looduses ei märka.
Vaikiv armastus ja hoolimise tunne.
Mis kasvab, vaid meie sees
ja teeb hirmsasti valu.